Kodutütred hoolivad perest ja kodumaast

Õpetajate leht lk 20
Reede, 27. veebruar 2009
Autor: Kristi Helme

Kodutütardest ei ole meedias palju kõneldud, ehkki on tegemist Eesti suurima noorteorganisatsiooniga, kuhu kuulub 3500 tüdrukut vanuses 8–18. Peavanem Angelika Naris usub, et kodu­tütred saavad elus hästi hakkama ning on tulevikus toredad emad ja tublid kodanikud.

Kuidas liikmeid leiate? Noortel on ju tänapäeval nii palju võimalusi…
„Tallinnas ja Tartus on tüdrukuid vähem, samas on Võru- ja Hiiumaal igas koolis rühm. Ei saa siiski kurta, et linnalapsed ei oleks huvitatud. Kõige raskem on suurtes linnades leida täiskasvanud rühmajuhte. Paljude jaoks tähendab vabatahtliku töö seda, et käiakse paar korda aastas kampaania korras kedagi aitamas. Meie vabatahtlikud peavad pühenduma, sest lastega tuleb tegelda igal nädalal. Kui ei ole noortejuhti, ei saa ka gruppi moodustada. Tihti tulevad rühmajuhid sellepärast, et enda laps tahab tulla või on koolis tekkinud grupp huvilisi.
Lastega saavad paremini hakkama pedagoogilise ettevalmistusega inimesed, mistõttu on õpetajad väga teretulnud. Kõik soovijad läbivad noortejuhi kursuse. Igas maakonnas on palgaline noorteinstruktor, kes koordineerib rühmade tegevust. Mida suurem on aktiivne grupp koolis, seda lihtsam on ruume leida. Koos käiakse vallamajas, noortekeskuses, pastoraadis ja mujal.
Et noortejuhtide elu oleks lihtsam, oleme valmistanud neile töövihikuid ja muud abimaterjali. Paljud juhid on meie organisatsioonist välja kasvanud, sest siin olemine muutub elustiiliks.”

Millega kodutütred tegelevad?
„Lühidalt öeldes – kõigega. Järgu­katsete kava annab aastate jooksul hea ettevalmistuse. Õppeprogrammis on kuus teemat, mis ei ole mõeldud koolitundide, vaid praktilise tegevusena. Igal aastaajal toimuvad laagrid ja võistlused. Need meeldivad lastele väga. Tegevuste kaudu saab õpetada ka isamaa- ja ligimesearmastust. Sõpruskonna kujunemine aitab palju kaasa, et lapsed oskaksid üksteist märgata ning toetada. Oleme käinud ka lasteaias mängimas ja teeme koolieelsete asutustega koostööd.
Osa tegevust toimub oma rühmaga, osa ringkonnaga, osa üle riigi, aastas on ligi 600 üritust. Peale järgukatsete on 28 erikatset. Kui tüdrukul on huvi millegagi sügavuti tegelda, saab seda õppida ja hiljem kanda vastavat märki. See süsteem on meil teist aastat. Nii leiavad tüdrukud huviala ja eristuvad teistest: üks on hea laulja, teine sportlane, ajaloolane või ajakirjanik.
Püüame tüdrukutes kasvatada elus hakkamasaamist, et neist saaksid tublid Eesti kodanikud ja toredad emad. Suhtumine kodumaasse on oluline, aga kõik algab kodust ja sõpradest. Nagu suhtun ini­mestesse enda kõrval, nii suhtun ka Eestisse. Üks meie eesmärke on hoida eesti keelt ja kultuuri, aga sama olulised on inimlikud väärtused: sõbralikkus, abivalmidus, ausus jne. Praegused lapsed on vabas Eestis sündinud ega kujutagi ette teistsugust elu. Samas peaksid nad minevikuga kursis olema, et mõista – vabadus ei ole iseenesestmõistetav.”

Milline on perekonna roll kodutütreks astumisel?
„Mitmel tüdrukul on ema seotud Naiskodukaitsega või isa Kaitseliiduga. Olulisim on siiski lapsevanema soov, et laps tegeleks millegi asjalikuga. Liikmeks astumiseks on vaja ka vanema nõusolekut. Me ei tegele päevast päeva isamaalise kasvatusega, see tuleb tasapisi tegevuse kaudu. Tüdrukute hoiak näiteks hümni ja lippu muutub, kodutütred viivad oma tõekspidamised koju ja mõjutavad nii oma vanemaid.
Koolis töötades tundsin, et kodutütarde ja teiste laste suhtumises kodumaasse on vahe. Kanadas väliseestlaste juures nägin, et kodumaa-tunne võib olla veelgi tugevam. Sain sealt usku, et võime lastesse julgemalt patriotismi süstida. Oluline on just hingeharidust ja inimlikkust õpetada.”
Kas traditsioonilised naiste alad köidavad tänapäeva tüdrukuid?
„Ei saa öelda, et tüdrukutele meeldib õmblemine rohkem kui metsas roomamine. Tänapäeva tüdrukud on kõigest militaarsest väga huvitatud, nad tahavad püssi lasta, enesekaitset õppida ja orienteeruda. Aga eks iga rühm on juhendaja nägu – kui juhile meeldib küpsetada ja hoidiseid teha, meeldib see ka tüdrukutele.
Internetist on lapsi eemale meelitada üsna keeruline. Küsimus on selles, kas minna ka ise Internetti või püüda tirida lapsi sealt kaugemale. Kuigi meedia kaudu on kergem lastele lähedale jõuda, oleme sellest hoidunud. Praegu me veel Internetti kolima ei hakka.”

Milliseid valearvamusi kodutütardest olete kohanud?
„Mõningast skeptilisust on, sest meist ei teata väga palju. Arvatakse, et oleme veidrad sõjatüdrukud, kes käivad, tutimütsid peas ja marsivad, püssid kaenlas. Käime tõesti korra aastas paraadil ja oskame marssida, aga tegeleme veel palju muuga. Tegevuskavas on käsitöö, kodundus, laulmine, sportimine, matkamine, omaloomingukonkursid ja palju muud.
Arvatakse ka, et oleme kinnine organisatsioon. Aga võtame vastu kõik soovijad, kes arvestavad meie nõudmistega. Peab vaid läbima kahekuulise katseaja. On lapsi, kellele distsipliin ei sobi, kuid üldiselt on piirid enamikule siiski toeks.”

Kas kaasate ka riskirühmi?
„Koostöös politseiga kutsume riskirühmade lapsi vahel laagritesse. Aga riskilastel peab kindlasti olema kaasas vajaliku ettevalmistusega inimene. On hulk näiteid, kus riskilapsed on siin taas „jalad alla” saanud. Suuri kampaaniaid riskilaste kaasamiseks me siiski ei tee, tegeleme rohkem oma lastega.”

Kas kodutütarde klassikaaslased mõistavad nende huvi?
„On väiksemaid koole, kus tüdrukud käivad ka aktusel vormiga, aga suurlinnades ei taheta oma kuulumist väga välja näidata. Mõnes maakoolis on pea pooled õpilased kodutütred või noorkotkad, väga aktiivne on näiteks Torma põhikool. Seal sai rühm juba 15-aastaseks. Kõik, kes kodutütreid lähemalt tunnevad, tunnistavad, et oleme lihtsalt tegusad ja rõõmsameelsed tüdrukud.”

Mida tüdrukud hiljem teevad?
„Nad võivad minna Naiskodu­kait­sesse või Kaitseliitu või jääda meie rühmavanemaks. Meil on ka toetajaliikmed, kes pärast kooli lõpetamist ja teise linna kolimist jäävad abiliseks.
Kodutütardel läheb hästi. Oleme viimastel aastatel saanud juurde õppematerjali, enamikul on vormid, oleme teinud ühtse dokumentatsiooni jne. Kui mõni õpetaja tunneb, et see on ala, millega ta tahaks tegelda, tasub kindlasti võtta ühendust oma piirkonna kaitseliidu instruktoriga. Kodutütreid juhendades annad endast palju ja saad ühtlasi tagasi. Siin kasvavad väga toredad tüdrukud.”

VEERG

Miks tasub hakata kodutütreks?

Emma-Riin Ivask,
Võru kodutütar:
„Olin väikese maakooli õpilane, kui huvijuht tegi seitse aastat tagasi ettepaneku astuda Kodutütarde organisatsiooni. Astusin sinna koos paari klassiõega, kellega moodustasime kokkuhoidva sportliku naiskonna. Koos on meil õnnestunud võita suusa- ja muid võistlusi, oleme saanud oma võimeid proovile panna üleriigilistel Ernakestel ja käia võistlemas ka Leedus. Kodutütreks olemine on andnud palju uusi tutvusi, väga põnevaid ja teadmisterohkeid laagripäevi ning huvitavaid eks­kur­sioone. Lisaks olen õppinud teistega rohkem arvestama ja tegema meeskonnatööd.”

Tjorven Jürgenson,
Järva kodutütar:„Algul ma isamaaliselt meelestatud ei olnud, aga aja möödudes olen õppinud isamaad austama ja hoidma. Kodutütreks olemine on ka suurepärane vaba aja veetmise viis. Alati toimub midagi – koondused, laagrid, koosolemised, matkad ja muu. Kunagi pole igav. Olen saanud palju sõpru igast maakonnast.
Lisaks olen omandanud palju uut lastega tegelemise vallas. Ku­na tahan noortejuhiks õppima minna, saan siin suurepärase praktika. Olen saanud ka teada, et maailmas leidub inimesi, kelle peale võib täiesti kindel olla. Nad on alati toeks ning nendega koos on tore, kas siis metsas joosta ja luurata või köögis pannkooke küpsetada ja õppida, kuidas õige perenaine olla.”

Maret Mägise,
Võru kodutütar:
„Minu vennad olid noorkotkad ja käisid kõikjal laagrites, matkadel ja muudel üritustel. Küllap sealt mul soov kodutütreks saada tuligi. Krabi põhikoolis, kus õpin, on kodutütred ja noorkotkad alati huvitavat ette võtnud.
Kodutütrena olen saanud palju laagrites ja võistlustel käia, mul on palju sõpru teistes koolides. Mulle meeldivad need inimesed – nad on alati rõõmsad ja valmis toredaid üritusi korraldama.”

Lehekülge viimati muudetud: 8. veebr. 2014 kell 08:42