Maret Lepik

Kokkuvõtte autor on Heili Johanson (Tallinna ringkond, Reaali rühm)

Lapsepõlv ja noorusaastad

Perekond

Maret Reht sündis 1930. aasta 28.juulil, Tallinnas, oma vanemate esimese lapsena. Ta sündis haritlaste perekonda. Isa pidas ajakirjaniku ametit, ema, Maria Reht, töötas käsitöö õpetajana. Maret ei jäänud pere ainukeseks lapseks. Juba järgmisel aastal sündis Rehtide perre teinegi tütar, Juta ja 1942. aasta veebruaris nägi ilmavalgust Rein, Rehtide pere pesamuna. 1941. aasta augustis mobiliseeriti pereisa venelaste poolt. Tagasi ta enam ei tulnud, sõda nõudis oma ohvrid. Siiski suutis ema, Maria Reht, 3 lapse kasvatamisega hakkama saada. 1949. aastani töötas ta Kehtnas, hiljem 30. keskkoolis. 1989. aastal ta suri.

11 kooliaastat

Mareti esimeseks kooliks sai Tallinna 11. algkool, kus ta õppis 1937 – 1939.
Kolmandasse klassi läks Maret Tallinna 7. algkooli, mis sai 1939. aasta oktoobris nimeks Tallinna 20. algkool. Algkooliga saadi ühelepoole 1943. aasta kevadel. Sama aasta sügisel jätkus Mareti ja Juta koolitee Tallinna I tütarlaste gümnaasiumis (hilisema nimetusega Tallinna 3. keskkool). Haridustee selles koolis jäi kahjuks 1944. aasta märtsis pooleli – ajalugu räägib enda eest… Nõukogude lennuväe pommirünnakus Tallinnale hävis leekides ka nende Videviku tänaval asunud kodu. Kooliteed jätkati Rapla gümnaasiumis, kuna uus kodu leiti Kehtnas. Suures hädas tuli appi tädi, pakkudes õe perele kodusoojust. 1945. aasta sügisel asuti elama Tallinnas ning koolitee jätkus 8. keskkooli 9. klassis, mille nad 1948. aastal lõpetasid (endine Lenderi eragümnaasium).
Kooli ajal oli Maret aktiivne, juba siis olid tal olemas juhiomadused. Ta oli teistele autoriteediks. Ta armastas sporti, üle kõige meeldisid talle erinevad pallimängud. Sport polnud siiski ainus asi, mis Maretile huvi pakkus. Muusika, eeskätt laulmine, oli vägagi südamelähedane. Erinevates koorides laulmine käis igapäevaste asjade alla. Eriti uhke oli segakoor, kuhu kuulusid Tallinna 8. keskkooli, mis oli ainult tütarlaste kool, tütarlapsed ja Tallinna Reaalkooli noormehed. Väike kirjandushuvi oli Maretil samuti, nimelt meeldis talle luuletusi kirjutada. 1939. aasta sügisel liitus väike Maret Kodutütarde organisatsiooniga. Palju ta seda nautida küll kahjuks ei saanud, sest juba 1940. aastal algas Eestis aeg, mil Kodutütarde tegevus keelustati. Kannab ju Kodutütarde organisatsioon endas isamaalist vaimu, aga just seda üritati rahva seas maha suruda.

Edasised õpingud ja tööaastad

Ülikool ja perekonna loomine

Lõpetanud gümnaasiumi, asus Maret 1948. aasta sügisel Tartu Ülikooli geograafiat õppima. Samas ei kadunud ära ka ammune huvi muusika vastu. Maret oli Tartu Ülikooli Akadeemilise naiskoori liige.

1949. aasta 20. aprillil abiellusid kaks noort inimest, Maret ja Ülo. Viimatimainitu õppis tol ajal samuti Tartu Ülikoolis, ta oli arstiteaduskonna tudeng. Sel päeval sai Maret Rehtist Maret Lepik. Noorde perre polnud järelkasvu kaua vaja oodata. Juba järgmisel aasta 23. juunil sündis Maretile ja Ülole nende esimene poeg. Kokku said nad ajapikku neli poega.

Tööaastad

1953. aastal lõpetas Maret Tartu Ülikooli ja asus tööle geograafiaõpetajana. Oma pika õpetajastaaži jooksul töötas ta mitmes erinevas koolis – Suure-Jaani Keskkoolis, Tallinna I Töölisnoorte Keskkoolis ja Kutsekeskkoolis nr. 1, kahes viimases õpetas ta lisaks geograafiale ka saksa keelt. 5 aastat (1972- 1977) töötas Maret Tallinna 2. keskkoolis (praegune Tallinna Reaalkool) ning 10 aastat (1958-60,1977-85) Tallinna 20. keskkoolis. 1985. aastal loobus Maret õpetajaametist ja jäi pensionile.

Ise on Maret õpetamise kohta öelnud sedasi:

Olen elupõlisest pedagoogide perest. Vanaisa, kunstnik Paul Sepp, oli 1920. aastatel Reaalkooli joonistamisõpetaja, hiljem Õhtugümnaasiumi direktor. Ka vanaema oli õpetajaks õppinud, kuigi sellel alal ei töötanud. Küll olid õpetajad minu ema, tädid, õde ja täditütar.. …Sel aastal (1994, autori märkus) tahtsin küll ära öelda, aga paluti 10. klassi geograafia võtta ja mulle tundus, et pean oma endise kooli välja aitama. Õpetajaamet on vastuoluline. Võib olla nii tore kui ka raske. Kõige meeldivam on laste tagantjärele tunnustus. Kui neljakümne aasta pärast tuleb vastu õpilane või lapsevanem ja sa oled tal meeles.
Üldiselt olen ma õpilastega alati hästi läbi saanud, kuigi pole just sedasorti õpetaja, keda lapsed kallistama tuleksid.
Õpetajaametis on väga tähtis, et osataks pidada õpilast endaga võrdväärseks inimeseks, suhelda temaga nagu endasugustega. Lapsed hindavad seda.

Peale õpetajaameti mahapanemist 1985. aastal oli Maret 4 aastat erinevates polikliinikutes medregistraator. Peale seda tuli ametikoht, mis kestis surmani – Kodutütarde peavanema.

Maret Lepik ja kodutütred

Maret Lepik kodutütrena

Väike Maret astus kodutütreks 1939. aaasta sügisel, kui ta õppis Tallinna 20. algkoolis. Oma kodutütreks olemise ajast ei osanud Maret 1994. aastal kui ta “Õpetajate Lehega” vestles, suurt midagi öelda, ainult seda, et talle tohutult meeldis kodutütar olla. Mareti eredamad mälestused on Saksa ajast, kui kodutütreid enam polnud. Keegi endistest kodutütardest sakslaste eeskujul loodud organisatsioonidesse ei läinud, aga organiseeritud tegevuse tahe oli Maretil kogu elu olnud. Tegid noored tüdrukud siis ise salkasid, mängisid Michaelise “Bibi” seeria raamatute järgi, neil olid oma nimed ja rollid.

Kodutütarde tegevus oli Maretile rohkem tuttav seepärast, et tema tädi oli omaaegne Kodutütarde juht. Ka kodutütarde laagris oli Maret esmakordselt alles vanas eas, 1993. aastal Petsakul. Mõte sellest, kuidas vana inimene läheb telki magama, tekitas küll kahtlusi, kuid tegelikult polnud väga vigagi nagu hiljem selgus.

Maret Lepik peavanemana

Kui 1991. aasta mais ilmus lehes teade, et kogunevad endised kodutütred, helistas Maretile klassiõde ja kutsus endaga kaasa. Siis otsustatigi luua endiste kodutütarde ja noorkotkaste Tallinna ühendus. Tartus ja Viljandis oli need varem juba olemas. Maret sattus vanematekogusse, põhjus lihtne – ta oli seltskonnas peaaegu et ainuke pedagoog. Seejärel hakkas ta uurima, kuidas koolides seda tööd käima panna saaks.

Korraldati seminare Kodutütarde juhtide leidmiseks ja õpetamiseks. Kui 1992. aastal Kodutütarde organisatsioon Kaitseliidu alla läks ja seal noorteosakond moodustati, tegi selle juhatus Maretile ettepaneku hakata Kodutütarde peavanemaks. Maret võttis ettepaneku vastu.
Maret Lepiku ülesandeks oli taasluua Kodutütarde organisatsioon üle kogu Eesti. Selleks tuli leida vabatahtlikud juhid, kes oma palgatöö kõrvalt vabal ajal tegeleksid tüdrukutega ja õpetaksid neile kodutütarde tarkusi, käiksid matkamas ja laagrites. Juhtidele omakorda oli tarvis korraldada koolitusi.

Tuli ka selgeks vaielda, mida 1935. aastal vastuvõetud Kodutütarde põhikirjast üle võtta, mida muuta ja mida kaasajastada (möödunud oli ju üle 50 aasta).

Kuna kodutütred on Kaitseliidu eriorganisatsioon, tuli ka Kaitseliidu juhtidele selgeks teha, mida kujutavad endast kodutütred. Nimelt arvasid mõned kaitseliitlased, et Kodutütred on tüdrukute sõjaline üksus, mis vajab vaid lahingu-väljaõpet.

Selliste probleemidega tuli Maret Lepikul kokku puutuda ja tegeleda nende lahendamisega.

Praegune Tartu ringkonnavanem, Ülle Närska, hindas Mareti osakaalu organisatsiooni taasatamisel järgmiselt:

Maret Lepiku eestvedamisel taasloodi Tallinna kodutütarde liikumine ning Noorkotkaste ja Kodutütarde Organisatsioonide Liit. Tartu ja Viljandi Sõprade Seltsid olid kokku tulnud aasta varem ja see innustas ka Tallinnat. 90ndate aastate esimesel poolel tehti organisatsioonile palju vastutööd, inimesed olid pelglikud ja suhtusid skeptiliselt taasloodud kodutütarde organisatsiooni. Pr.Maret suutis hoida organisatsiooni stabiilsena, taastas juhatuse ja endiste organistatiooniliikmete abiga organisatsiooni algsel kujul säilitades seega ajaloolist kultuuripärandit. Pr.Maret Lepik käis koolides tegemas selgitustööd ja innustas tollaseid juhte tegutsema, kes kõik töötasid ühiskondlikel alustel. Kujunes välja Kodutütarde juhtide ja liikmete koolitussüsteem, õmmeldi esimesed vormid, käiseembleemid, otsiti toetajaliikmeid. Kodutütarde juhtidel oli võimalus koolitust saada skautide ja gaidide Koolituskeskusest. M.Lepik töötas jäägitu pühendumusega ja väärib kindlasti tagantjärele tunnustamist.

Tema tööpanust on hinnatud Kaitseliidu hoolsusmärgi Valgerist III järguga ja Kaitseväe Teenetemärgiga.

Kodutütarde juhid Maretist

Oma vanuse kohta oli Maret nooruslik, põhimõttekindel, temaga sai pidada läbirääkimisi.

Ta oli aateline ja uskus kodutütarde organisatsiooni elujõudu ja vajalikkusesse.

Kindlasti oli Maret Lepik väga tugev pedagoog, kes oli oma nõudmistes järjepidev – see väljeldus ka organisatsioonilises tegevuses ja juhtimises. Maret oli väga heasüdamlik ja hingeline inimene, kes usaldas oma aatekaaslasi ja pühendus jäägitult tööle kodutütardega.

Maret oli otsekohene ja siiras, ei sallinud vassimist ja valetamist.

Tema julgustas, et alustamine on kõige olulisem ning, et ma võin alustada selle õpetamist, mida ise oskan ja alles ajapikku süveneda rohkem kodutütarde järgukavades olevasse.

Kodutütarde organisatsiooni edendamine oli Maretile südameasjaks.

Ta oli südamlik, lahke ja tasakaalukas minuga suhtlemisel. Tal oli kombeks ka õpetada, kuid ta tegi seda mitte kärkides, vaid poolsoovituslikus vormis. Samas ei jätnud ta kunagi mainimata, kui märkas midagi, mis talle ei meeldinud.

Oma asjaajamistes oli ta ääretult täpne ja kohusetundlik.

Lastesse suhtus ta soojalt, arvestades laste eripära.

Maret püüdis asju lahendada pigem hea kui kurjaga.

Lehekülge viimati muudetud: 30. aug. 2018 kell 12:45