Algab kodutütarde põnev välitegevus

Öine varustuse kontroll Harju luureretk 2015 1Kevad on jõudnud Eestimaale ning selle aastaajaga käivad kaasas ka põnevad väliüritused. Sellesse kategooriasse kuuluvad kindlasti ka luureretked, mida paljudes ringkondades just maikuul läbi viiakse. Toimub ju meie üle- Eestiline sõjalis- sportlik matk Ernake ka just maikuus, sellel aastal 29.-31. mail Raplamaal.

Noorteinstruktor Riina Uuk teeb ülevaate Harju ringkonna luureretkest.

Harju maleva Luureretk toimus sellel aastal Keila ja Vasalemma vallas. Enne suurt ja tähtsat võistlust üle vaadata , et kõik toimiks. Võistlus ise oli sellel aastal eriline selle poolest, et tegevuspunkte oli pea poole rohkem, kui varasemalt olnud on. Võistlejatele oli rada suhteliselt ränk, kuna põhimõtteliselt puudus magamisvõimalus. Tingimused küll olid, aga aega magamiseks polnud. Punktide ülesanded olid kokku korjatud erinevatelt rahvusvahelistelt ja kohalikelt võistlustelt. Kirjutan veel mõnest tegevuspunktist lähemalt. Näiteks tuli noortel hoida sirgetel kätel paati (5 min) ja peale seda tuli sooritada nooleviske ülesanne. Takistusrada oli põnev ja raske. Võistlejad pidid ronima üles Rummu karjääris olevast tuhamäest ja seejärel laskuma alla spetsiaalse varustusega (rakmed). Linnalahingus toimus ülesanne vastase poolt hõivatud alas, võistkond pidi jõudma sideühenduseni, ühendama välitelefoni ning võtma ühendust „Start“ punktiga. Meeskonnal olid enda kaitseks Airsoft relvad koos moonaga. Võistlusel oli 2 rada punane ehk raskem ja pikem rada vanematele võistlejatele (14-18) ja sinine. Sinine rada oli ühepäevane ja seal osalesid noorkotkad, kodutütred vanuses 7-13 aastat. Rajale läks kokku 20 võistkonda, neist sinisele rajale 12 ja punasele rajale 8. Ilm meie tegemisi ei soosinud, aga ellu jäidki vapramad. Nii kohtunikud kui ka võistlejad tilkusid vihmast. Mis jäi veel meelde ürituse üldisest korraldusest oli see, et kõik toimis. Ehkki oli väga palju punkte ja inimesi, keda pidi õigel ajal õigesse kohta toimetama, toimis kõik kui nõiaväel. Oli äpardusi ja pisikesi möödalaskmisi, aga üleüldine rahu, mis staabis ja korraldajate hulgas valitses, oli lausa nauditav. Me olime kõik magamata ja väsinud, aga mitte kordagi ei kuulnud ma, et keegi oleks häält tõstnud või rahulolematust muul viisil välja näidanud. Täname siinkohal Heiki Pajur’it, Miina Frank’i, Anu Pahkat, Arvis Hallikut, Jaanus Tabun’t, Tiina Mäe’d ja abilisi, Urmas Tobiast ning Indrek Grünbergi ja tema abilisi (vastutegevus). Veel kõiki teisi, kes kohtunikena ja muul viisil abiks olid. Järgmise aasta korraldustoimkonnal on eriti keeruline võistlust teha kuna latt on kõrgele tõstetud ja alla  langeda ei tohi!