1932-1940

Kaitseliidu eriorganisatsiooni Kodutütred loomine muutus aktiivsemaks 1931 aastal. Järgmise aasta alguses, 19. jaanuaril 1932, kinnitati esimene põhimäärus ja organisatsiooni tegevus käivitus ametlikult. Organisatsioon sai tegutseda aktiivselt ainult 8 aastat. 1940 aastal organisatsioon likvideeriti ja saabus poolesajandi pikkune vaikus. Alates 1991 aastast, kui võeti vastu uuesti esimesed kodutütred, on organisatsioon tänaseni taas tegutsemas.

Organisatsiooni loomine

I Maailmasõja lõpuga 11. novembril 1918 lõppes ka Saksa okupatsioon Eestis, veel samal päeval moodustati noore riigi kaitseks relvastatud kodanike liit – Eesti Kaitse Liit (EKL). Sõjaministrile allutatud EKLi ülemaks sai kindralmajor Ernst Põdder, juhatuse esimeheks aga Johan Pitka. Esmalt tegutseti põhikirja ja seaduseta, ent ükski põhikiri ega seadus poleks antud olukorras suutnud EKLi suunata paremini kui eeltoodud juhatuse otsusest lähtuv põhimõte: toimida ausa tahtega isamaa heaks. Mure kodukaitsjate järelkasvu pärast sundis isasid-emasid võtma kaasa ka oma poegi-tütreid.

Nii kujunesidki Kaitseliidu ja Naiskodukaitse kõrvale kolmekümnendate aastate alguses noorteorganisatsioon Kodutütred. Eriorganisatsiooni tekkega kasvasid Kaitseliidu ülesanded ja vastutus üha suuremaks. Harilikule väljaõppele lisandus noorsoo kasvatustöö, kuid just nii lõi Kaitseliit aluse oma ridade täiendamisele tulevikus.

Kodutütarde organisatsiooni loomise mõte Naiskodukaitse juures muutus elavaks ideeks 1931 aasta sügisel. Esimene koosolek selles küsimuses peeti Tallinnas Naiskodukaitse keskjuhatuses 3 oktoobril 1931. Töötati välja ajutised põhimäärused, mille kinnitas 19. jaanuaril 1932 kaitseliidu ülem kindr.-maj. J.Roska.

Organisatsioonile nime leidmine oli keerukas. Esimene Naiskodukaitse esinaine M. Raamot, oma kirjas, mis on saadetud Kodutütardele 1937 aastal, on kirjutanud kuidas sündis nimi „Kodutütred“. See juhtus Noorte Kotkaste suvelaagris Jänedal 1931 aastal. M. Raamot sõitsis laagrit külastama koos Noorte Kotkaste peavanema minister Eenpaluga. Kogu tee keerles jutt noorte organisatsiooni ümber ja kerkis päevakorrale ka tulevase tütarlaste organisatsiooni nime küsimus. Pakuti Linda, Salme, Tuvi ja Tibu jne. Naiskodukaitse esinaisel oli kindel otsus, et nimel peab olema sarnasus oma emaorganisatsiooniga – Naiskodukaitse.

Organisatsiooni nimi Kodutütred tekkis Naiskodukaitse esinaise M. Raamot’i mõttest: „Tahame ju ometi pisikesest kodutütrest kasvatada suure kodumaatütre, kes on alati isamaa auks valmis.“ See lause võetigi kodutütarde organisatsiooni põhilauseks. Kõigile meeldis see nimi – Kodutütred. Pärast tuli nimeküsimus arutlusele Naiskodukaitse esinaiste koosolekul, kus see nimi leidis üksmeelset poolehoidu. Esinaised võtsid kodutütarde organiseerimise endi hooleks ja lubasid kõigest südamest küll aineliselt, veel rohkem aga moraalselt ettevõtet toetada. Nii sündis Kodutütarde organisatsioon.

Esimesed rühmad loodi Tartus, millest kujunes ka esimene Kodutütarde ringkond. Ringkonnavanemaks rakendus Taru Tütarlastegümnaasiumi juhataja abi pr Salme Pruuden. Esimeste kodutütarde pidulik tõotuseandmine toimus 28.mail 1932.a. Eesti Noorsoo Kasvatuse Seltsi Tütarlastegümnaasiumi saalis. Sellel pidulikul koondusel, millest osa võttis ka Naiskodukaitse Keskjuhatuse esinaine pr M. Raamot, andsid esimesed 96 eesti kodutütart oma tõotuse.

Kodutütarde kongress

Esimene Kodutütarde vanemate kongress peeti 25. ja 26. veebruaril 1933. a. Tartus. Kongressist võtsid osa kõik Kodutütarde vanemad üle maa ja Naiskodukaitse esinaised koos Keskjuhatusega. Kongressil võeti vastu esimesed töökavad ja põhimääruste muudatuste ettepanekud, mis leidsid kongressil suurt poolehoidu. Pärast kongressi võttis Kodutütarde organisatsiooni tegevus üle terve maa suurt hoogu. Keskjuhatus rakendas Tartu ringkonnavanema S. Pruuden´i alguses Kodutütarde nõuandjana üleriikliku organisatsiooni teenistusse, nimetades teda 1933. a. sügisel esimeseks Kodutütarde peavanemaks.

Teine kodutütarde vanemate kongress peeti Valgas 19. novembril 1933a. koos Naiskodukaitse esinaiste päevaga. Sellel kongressil võeti vastu Põhimäärused, mis 5. veebruaril 1934. a. kinnitati Kaitseliidu ülema poolt, mille järgi on Kodutütarde organisatsioon Naiskodukaitse organisatsioon, kuuludes just sellisena Kaitseliitu. Samal kevadel pärast koolitöö lõppu peeti ära esimesed kodutütarde õppepäevad Tondil sõjakooli ruumes. Sügisel rakendati ametisse kodutütarde instruktorid malevates. Käsiraamatu ilmumisega oli Kodutütarde organisatsioon välja jõudmas oma loomisajajärgust ja võis jätkata korrapärast tööd kindlaks määratud alustel.

Finantseerimine

1933 aastal pöördus haridusminister H.Kukke koolivalitsuste, koolinõunike ja koolijuhatajate poole palvega toetada võimaluste piires Kodutütarde organisatsiooni, mille sihiks on kasvatada tütarlapsi vaimselt ja kehaliselt tublideks, ausateks ja töökateks naisteks, tulisteks isamaa-armastajateks ja kasulikeks Eesti kodanikeks.

Naiskodukaitse ja Kaitseliit olid kogu aeg majanduslikeks toetajateks. Naiskodukaitse ringkonnad toetasid eelarve korras Kodutütarde rühmi, jaoskondi ja ringkondi.

Naiskodukaitse aitas alati üritustel ka toitlustamisega ja sanitaaralaga. Kaitseliidu suurim toetus oli tasuta ja 50% hinnaalandusega sõitmine raudteel. Lisaks olid malevad toeks ka tehnikaga ja majutuse pakkumisega. Tallinna Malev lubas kasutada oma suvekodu Rannamõisas. Neli aastat finantseeris Kodutütarde organisatsiooni Kaitseliit ja Naiskodukaitse. 7.oktoobril 1936 võeti vastu seadus, mille alusel noorsoo organiseerimine ja noorte organisatsioonide juhtimine ja järelevalve kuulus Haridusministeeriumile. Nimetatud seadus tõi kaasa ka majandusliku olukorra paranemise ministeeriumi toetuse näol.

Paljud omavalitsused toetasid noorte tegevust oma haldusaladel. Kaitseliidu noorteorganisatsioonid ja nende laagrid Viimsis, Kosel, Elvas ja mujal on asutused, kus lapsed saavad õppida end ette valmistama tuleviku jaoks. Omavalitsused soodustasid igati, et iga kooli juures oleks noorte organisatsioon, kus liikmeks ei ole mitte ainult selle kooli õpilased, vaid ka need, kes koolist on juba lahkunud kuid pole edasi läinud kesk- või kutsekoolidesse.

Noorsootöö tähtsus organisatsioonis

Meie kõik oleme sellest huvitatud, et meie noorpõlv kasvaks vaba, julge, patriootiline ja iseteadev. Koolijuhatajate ja kooliõpetajate kätte on usaldatud meie kõige suurem vara. Nende kätte on antud pehme mass, mida peab vormima, millest peab kasvama vaba eestlane. (K. Päts)

Eesti Noorsootöö Kontseptsioonis rõhutab ülemjuhataja kindral J. Laidoner oma kõnes riigi- ja omavalitsuse juhtide üleriiklikul koosolekul Tallinnas, 17.01.1935a. noorsootöö tähtsust just noore kodukohas: „Meie ülesandeks olgu, et iga algkooli juures oleks noorte organisatsioon. Me peame oma noorsugu valmistama ette selles mõttes, et ta õpiks isamaalises vaimus iseenda korraldamist“. Kaitseliidu eriorganisatsioonid tegid ära suure töö noorsootöö vallas ja tegutsesid väga paljudes koolides.

Juba Kodutütarde organisatsiooni loomise ajal pöörati suurt tähelepanu noorte kasvatamisse. Samuti peeti ka oluliseks noorte tegevuse kättesaadavusele – võimalikult kodu lähedale noortele. Ka praegu on loodud kodutütarde rühmi koolide juures, et tegutseda oma piirkonnas, oma kodukülas, asulas, linnas.

Liikmeskond

25.veebruari 1933 aastal esitatud aruande põhjal oli Eestis 1820 kodutütart, kes töötasid 12 ringkonnas. 1.04.1934 oli juba 3651 kodutütart 15 ringkonnas ja 1935 aastal oli 15 ringkonnas 5606 kodutütart (tegevusaruanne 01.12.1935). Seisuga 01.12.1939 oli liikmeid juba 19 601 (tegevusaruanne 01.12.1938-01.12.1939).

Kui küsida, mis olid need peamised tegurid, mis võimaldasid kasvada Kodutütardel suurimaks noorteorganisatsiooniks, siis vastused oleks järgmised: Naiskodukaitse ja Kaitseliidu moraalne ja majanduslik toetus, millele hiljem liitus ka riigi kaitse ja toetus; organisatsiooni sisemine vabadus ja arenemine; vabatahtlike juhtide ennastsalgav töötahe ja idealism.

Organisatsiooni likvideerimine

Kahel korral on püütud Kaitseliitu likvideerida: 1924. aastal viis see bolševike mässukatseni ja kui 1940. aastal Kaitseliit koos oma eriorganisatsioonidega päriselt likvideeriti, oli lõpp käes ka Eesti riigil ning saabus poole sajandi pikkune Nõukogude okupatsiooniperiood.

Lehekülge viimati muudetud: 8. veebr. 2014 kell 08:42